Allolevas artiklis muljetab Torgika koolilehe toimetamise kogemusest TORGi abiturient Heleene Rita Mets G3E klassist.
Alguses oli küll hirmus, seda ma ei eita. Esimene Torgika koosolek leidis aset 19. septembril 2024 ehk olin tol hetkel just alustanud G2 õppeaastat. Sumin oli suur – pidi ruttu leidma endale UPT juhendaja, orienteeruma sellises koolimajas, kus õpilaste arv oli kahekordistunud ning panema vaimu valmis uueks õppekorralduseks matemaatikas. Ilmudes koosolekule, ei olnud ma arvestanud sellega, et selle lõpuks ristitakse mind peatoimetajaks. Olin hommikul otsustanud, et niikuinii ei ole mul selleks tegelt aega ja mõtet ja raudselt on tahtjaid palju. Neid tahtjaid polnud ühtegi. Nii ta siis läks.
Esimene number, mille meie toimetuse koosseis välja andis ehk Torgika #2: Sügistuul, oli ikka paras käkerdis. Ma ei saanud mitte midagi aru. Ma ei osanud juhendada ja nõustada, sisu toimetada ja küljendust loovama pilguga vaadata. Toimetus oli alguses pisike ja leht tuli õhuke. Pisikesest toimetusest puudusid ka keeletoimetajad, õnneks aga sain kõrvalt krabatud oma kaks klassiõde Olivia ja Miia keelelisse abisse. Kummaline oli olla see, kellelt kõiki küsimusi küsitakse. Kummaline oli olla see, kes ka reaalselt peab vastama nendele küsimustele.
Aga läks paremaks. Kolmandaks numbriks olime õppinud oma vigadest ja oskasin juba tiba paremini olukordi navigeerida. Ülejäänud õppeaasta möödus sarnaselt. Õppisin olema parem peatoimetaja, kuid suutsin end ka siiski korduvalt välja vihastada ja paanikasse ajada. Sain kogeda lõbusaid istumisi keeletoimetajate ja küljendajatega, kuid ka segaseid vestlusi ja koosolekuid toimetajate ja fotograafidega.
Küljendajate Anna, Simone ja Beritiga õppisime läbi valulike vigade seda, mis asi on bleed ja kui mitu on LIIGA mitu Torgikat koolimaja peale. Oli ka muid lõbusaid momente – näiteks kui saatsin fotograafist Adami kaameraga Lasnamäele filmiarvustuse jaoks pildistama või kui õppisin viisakalt vaidlema (eriarvamust avaldama) esimest korda oma ajalooõpetajast juhendajaga selle osas, et mida on eetline või „õige“ panna lehte ja mida vastupidiselt on ebaeetiline või „vale“ trükki saata.
Kohe selle õppeaasta alguses tõmbasin herr Kaarel Aadli (ehk koolilehe juhendaja) vasakule ning ütlesin, et paneme kiiremas korras asja käima, muidu jääb toppama. Olin ebakindel, et kas jätkan peatoimetajana või mitte. Kuigi töö mulle meeldis, siis olid sellel ka omad valud ja mured.
Koosolek leidis aset 9. septembril 2025. Just see päev andis mingi immuunsus viiruste suhtes mul otsad ning ilmusin koosolekule banaani, liitrise pudeli apelsinimahla ja väikese palavikuga. Kaarel ja kallis klassiõde ning toimetuskaaslane Olivia tegid ringe mu ümber kui raisakotkad ning ütlesid, et olen valgem kui tavaliselt. Proovisin küll seletada, et olen lihtsalt väga heleda palgega, aga asjata. Sellest olenemata tahtsid nad mind ikkagi koju saata. Olime samal päeval Olivia ja Miiaga enne pikema vahetunni jooksul koos kooliõuel istunud ning eelneva aasta Torgikaid läbi lehitsenud ja tundsin, et vaim on valmis ning selle tõttu keeldusin ka enne koosolekut lahkumast.
Koosolek algas särtsakalt. Kaarel alustas sellega, et rääkis Torgika üldisest olemusest ning tööst ja aasta plaanist. Mäletan, kuidas istusin klassiruumi esimeses reas, selg seina vastas ning jälgisin vaatemängu. Pea veits tuikas ja ruum käis ringi, kuid see vaid lisas kogemusele juurde. Ühtäkki Kaarel seletab miskit tähtaegade osas ning segan kuidagi vahele, pidin täpsustama. Siis hüüdis kohe Kaarel ka, et „Ja see siin on peatoimetaja Heleene!“. Äkki olid kõik pilgud minu peal ja olin sunnitud püsti seisma.
Pean ütlema, et oli absurdne, kui mitu korda ühe koosoleku jooksul plaksutati. Leidsin end, kuigi uimaselt, siis klassi ees rääkimas ning üllatusega märkamas, et toimetus on võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud, nimelt inimesi oli sel aastal igast lennust. Plaan sai paika, kuidagi valiti mind taaskord peatoimetajaks (kuidagi nii armsal ja emotsionaalsel viisil, et pisarad olid juba silmas) ja koosolek oli lõbus, naljakas ja täis ootusi uue õppeaasta suhtes. Koju jõudes oli mul suur naeratus näol ning langedes palavikusesse unne, tundsin ennast valmis eesootavaks õppeaastaks.
Kuidagi mõistsin just sellel koosolekul, kui kalliks mulle oli saanud Torgika ning inimesed selles toimetuses. Eriti need vanad kalad, kes olid minuga koos tegutsenud sellega juba aasta, kes juhtusid olema kõige toetavamad ja lahkemad inimesed üldse.
Nüüd on möödunud ka see teine õppeaasta ja käsil ongi viimane Torgika. Appi, kuidas ma jään seda toimetust igatsema! Koolilehte panustamine on absoluutselt PARIM viis, kuidas olla aktiivne osaleja koolielus. Olen õppinud vaidlema, ära rääkima, toimetama ja inimesi viisakalt taga ajama tänu sellele koolilehele.
Mõned nädalad tagasi ütles ühiskonnaõpetaja Tambet meil klassis, arutades parajasti Iraanis toimuvat sõjalist konflikti, et „Ütle mis tahad. Mõtle nii, et su sõbrad armastavad sind ikka edasi, pole vahet, mida sa ütled. Ja su vaenlased? No neid sa niikuinii varsti enam ei näe, lõpetad ju kohe!“ Kallis Tambet, ma ei tea, et mul küll otseselt vaenlasi siin koolis oleks, aga sõprade osas on sul õigus küll. Torgikas olles õppisin ma kähku asju välja ütlema, teisiti lihtsalt ei saa. Ja tõepoolest, sõber, kelle leidsin läbi Torgikas toimetamise, armastab mind ikka ja alati edasi. Isegi kui käin „kurja ema kombel“ sabas ja nõuan artiklit (viide: O. Older ja M. L. Toom „Kubujussi kindlus – kogemuslugu“; Torgika #6: Tõmbenumber) või kui vaidlen küljendajatega värvi või kujunduse teemadel.
Mul on olnud suur au olla Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi koolilehe Torgika peatoimetaja viimased kaks aastat ehk viimased kuus numbrit. Annan nüüd teatepulga edasi. Aitäh teile kõigile võimaluse eest. Oli meeldiv. Adieu!
